KAHE CBR-IGA IDA JA KESK EUROOPA TEEDEL 2005

Lugu sellest kuidas Jaxx ja Raitz käisid väiksel matkal.

Alljärgnev jutt on kirjutatud Valdavalt Jaxxi poolt ja natuke Raitz’i poolt täiendatud, seega võib olla kohati see tema mina vorm natuke segadust tekitav, sest me mõlemad kippusime ilmselt asju mina vormis kirjutama.

Sai siis otsustatud, et sõiduks läheb 14.mai hommikul kell 9.00.Sel ajal olid siis asjaosalised Raitz ja Jaxx platsis ning peale ühispildistamist läks sõiduks. Juba kusagil Paide kandis hakkas turi endast märku andma ja sai hirmuga mõeldud, et kuidas küll kogu see teekond saab vastu pidada. Kuid olukord oluliselt ei halvenenud ning päris kiiresti hakkasid olud ja maastikud kiiresti vahetuma ning oli hoopis muule mõelda. Kaunis kiiresti kujunes välja selline tsükkel-iga umbes 100 km järgi väikene peatus ja selja sirutamine ja iga 200 km läbimisel tankimine ning selline väheke pikem peatus. Kas siis kruus kohvi vai mõni võileib. Ette tormates võib öelda, et turja kangestumise ning ka käte väsimise vastu aitab hästi Fastum Geel. Seda salvi sai ka päris ohtralt kasutada. Peale sellist määrimist nii tund –kaks oli päris hea jälle olla. Eesti sai päris ruttu läbi ja saabus Läti. Kusagil peale Salacgrivat sai sõidetud puhkeplatsile ning priimus tööle seatud. Tuline kohvi koos võileibadega olid heaks toeks. Meri oli kohe luite taga ja imelik küll…leidus päris mitmeid päevitajaid kuigi meie tõmbasime kohati jopede hõlmasid koomale ja ragistasime tõmblukud päris lõpuni kinni.

Jõeääres käsi pestes üritas üks kohalik kalamees meile häälekalt, kuid Läti keeles midagi selgitada, esimene mõte oli, et soh, kas käte pesemine on keelatud siin? Hiljem selgus, et kalur siiski ka Vene keelt mõistis ja oli üritanud meile öelda, et ärge ujuma siin minge, vesi on külm.

Köögitarbed uuesti kohvritesse ja edasi. Peale õige pisikest ekslemist sai ka Riiast mööda. Läti-Leedu piir oli selline kus siis leedu piirivalvurid näitasid üles mõningast rangust ning lasid võtta kiivri peast ja tahtsid näha tsikli dokumente. Kuid ka siin kõik läks libedalt ning sõit jätkus. Tänavapilt nii Lätis kui ka Leedus enamvähem ühesugune ning sarnane meile. Jutud Läti või Leedu suurest ja silmagamärgatavast mahajäämusest ei ole vähemalt suurelt trassilt märgata. Elamine ja ka hinnad suuremalt jaolt sarnased Eestile. Peale Marijampole linna sai jällegi üks söömise paus tehtud puhkekohaga parklas ja jälle edasi. Oli visandatud, et korraldame esimese ööbimise tiba enne Leedu-Poola piiri. Hakkas juba hämarduma ja täiesti ootamatult saabuski piir. Leedu jäi meelde veel ka sellega, et vahetus piiri läheduses Statoili tanklas ei tundnud teenindav neiu mitte ühtegi keelt peale koduse leedu oma. Aga hakkama siiski sai. Siin selgus, et Raitz oli otsustanud korraldada eksperimendi ning vältida piiri ületamisel ning ka muudel puhkudel passi näitamist ning õiendada kõik isikut tõendamist vajavad toimingud ID kaardi näitamisega. Hakkasin ka mina mõttest kinni ning tuleb öelda, et see toimis täitsa. Ainult kahes kohas edaspidi oli vaja passi. (Olgu siinkohal märgitud, et Raitz oma kangekaelsuses ei võtnud kordagi passi taskust välja ja on edukalt samuti tagasi kodus) ID kaart kõlbas nii piiril kui enamikes hotellides-motellides ja kämpingutes. Mitut puhku oli näha, et piirivalvurid ID kaarti nägid esimest korda. Tihti kortsutasid kulmu, kõndisid tsikli tagumise numbrimärgi juurde ja sellise äratundva hüüatuse: ”Aa…Estonia“ saatel andsid ID kaardi tagasi ja lubasid edasi sõita. Mitut puhku võis piirivalvuri mõttes silmadest välja lugeda, et no hakkaks õiendama….aga mine tea seda Euroopa Liidu värki. Asi veel ju suhteliselt uus ja kõik läks sujuvalt. Ainult ühel piiriületusel viitsis piirivalvur välja uurida millega tegelikult tegemist kuid vaatamata sellele polnud passi vaja näidata. See toimus sellises kohas kui me olime juba Sloveeniast väljunud ja tegime sellise 50-60 km tiiru Horvaatias ning üritasime seejärel uuesti Sloveeniasse saada. Tubli Sloveenia piirivalvur andis meile uuringu tulemustest teada ning lasi edasi sõita.

Saabus päris pimedus ja kuna oli vaja kusagil ööbida siis keerasime lihtsalt asfaldilt maha ning põristasime mõni kilomeeter kruusateed pidi ja siis veel väheke sellisel väiksemal teel. Ning pilkases pimeduses sai siis Poola farmeri põlluservale laager üles lüüa. Pimeduses sai isegi üks potitäis suppi enne und valmis keeta ja ka ära süüa. See oli vast kõige külmem hommik ärgates. Ärgata ei saanudki õigupoolest selle pärast, et uni oleks möödunud vaid külma pärast mis kohati lausa värisema pani. Ratta termomeeter näitas +5 aga tundus, et ilmselt oli tipphetkel sooja veel vähem. Aitas jälle priimus ja tuline kohvi. Hommikul selgus, et oli mingi heinamaa serv mis ka lehmade poolt päris tihedalt mineeritud kuid vedas ja miinile astumist/heitmist pimedas ei juhtunud. Arvasime, et oleme päris eraldatud kohas kust majad sellises soliidses kauguses kuid valges enam need majad nii kaugel polnudki. Siit moraal, pimedas tunduvad objektid palju kaugemal, kui nad tegelikult on. Hommikul mööda jalgrada möödus üks vanahärra ning meist sellise mühatuse saatel mida võis ka tervituseks pidada. Ja siis edasi oli pikk sõit läbi Poola. Kui teised riigid on sellised pisikesed mille läbib nii ühe kahe tankimisega siis Poolat jätkub peaaegu viis tankimist. On päris suur riik see Poola. Üllatas ka see kui palju on rekkasid. Kohati olid rekkad liikluses suures ülekaalus. Nendest möödasaamine oli vahest päris tülikas. Kuid samas peab märkima, et rekkajuhid on professionaalid ning väga tihti pakkusid ise möödumist esimesel selleks sobilikul võimalusel. Väga suur peab olema see kauba hulk mis Balti riikidest sõidab Euroopa suunas ja mis sealt tagasi tuuakse.

Varssav on ikka väga suur linn ning ilmselt sattusime sinna tipptunnil sest liiklus oli väga tihe. Nii umbes 80 kilomeetri jagu tihedat liiklust, valgusfoore ja kohati pisikest ekslemist võttis päris selja märjaks sest ka ilm läks soojemaks. Otsest plaani Poola pealinnaga tutvumiseks polnud ja nii oli eesmärk see lihtsalt sirgjooneliselt läbida. Jaxx’i idee, et sõidame ringi laitsin ma maha, kuna Margus (aitähh talle juhtnööride ja kaartide eest, mis vägagi abiks olid), julgustas mind enne reisi, et pole muud muret kui Varssav sirgelt läbi sõita. Noh igatahes suutsin ma kuskil mingi pöörangu maha magada ja sirgjooneliselt jõudsime mingisse magala rajooni. Edasi sõitsin päikese ja hea õnne järgi, kuna linna kaarti meil polnud. Pärast mõningast lõbusat seiklemist ja pilvelõhkujate ülevaatamist kuskil kesklinna kandis leidsime sildi, mis viitas kohta, mille olemasolu me kaardil tuvastasime. Hilisemal uuringul selgus, et eksimine oli minimaalne ja linnast välja jõudsime umbes 15 km teises kohas, kui algul plaanisime. Ajakadu umbes üks tund, aga selle eest umbes tunnijagu kõrvaltänavaid vaadatud.

Võtsime suuna Katowice poole ja sedasi suitsupausidega iga 100 km järgi sõitsime terve päeva. Natuke aega sedasi kiiremini ja siis jälle asustatud punktis aeglasemalt. Täielik müstika tundus liiklus olema. Mingeid kiirtee märke polnud, aga kohalikega sammu ei suutnud (loe ei tahtnud) ka pidada. Üritasime kohalikelt rekkameestelt uurida, et mis nende piirangutega siis on, aga nad ei osanud kahjuks peale Poola keele midagi muud. Huvipärast proovisime natuke kohalikega koos kulgeda. 170 90 alas tundus siiski mõrvana rahakotile ja nii me siis loksusime nagu kaks pidurit seal mõnikümmend km üle lubatu. Aga asustatud punkte on Poolas väga tihedasti.. Meie kolmest esialgsest kokkuleppest, et me pimedas sõitu väldime, kruusateele ei pööra ning kiirust räigelt ei ületa oli selleks ajaks järgi siis kaks. Sest pimedas me juba sõitsime päris pika maa.

Ka see päev lõppes meil pimedas sõiduga. Teede rägastikus oskasime kuidagi ennast keerata valele poole ja sattusime Rybnick'u linna. Ka enne seda sai paar korda valesti pöörata ja siis sellistes kohtades ringi keerata kus eksterjöör meenutas filmi Terminaator võtteplatsi. Kuidagi silmatorkavalt suur vahe oli suhtelise korraga suure tee ääres ja korralagedusega kohe sealsamas. Oli juba pime kui märkasime tee ääres hotelli Capitol.

Keerasime hoovi, et uurida ööbimise võimaluste ning hindade üle. Selgus, et öö kahe inimese toas 150 zlotti (umbes 450 krooni). Muideks hinna sisse käis veel mehine õhtusöök ja korralik hommikueine. Toas dush ja televiisor ning ka muidu täiesti korralik asutus. Kiiresti leidus inimene kes mõistis inglise keelt. Meie küsimusele tsiklite parkimise ohutuse kohta andis mees sedakorda meile üllatava vastuse. Te võite oma tsiklid fuajeesse parkida kui soovite, ise viidates invaliidide kaldteele mille kaudu oleks sinna tõesti ka tsikliga pääsenud. Me arvasime, et liiga hästi on kah halvasti ja piirdusime hotelli parklaga mis selgus, et ööseks suletakse värvavaga ja aed oli nii ca 2,5m kõrge, mis territooriumi ümbritses. Pealegi lubas öösel vastuvõtus töötanud mees silma peal hoida ja jälgida tsikleid tähelepanelikult, et nendega midagi hullu ei juhtuks. Seda hotelli võib palavalt kõikidele soovitada sest hinnad täitsa vastuvõetavad ja asjaajamine kõigiti meeldiv.

Hommikul peale mõningast seadmist siis kurss Slovakkia poole. Kuid selgus, et pimedas seiklemise tulemusena on kõige otstarbekam siiski enne Slovakkiat läbida nii 60 km jagu Tsehhimaad. Ja nii me siis tegimegi. Slovakkias on maanteedel märgata veel päris sageli selliseid sotsialistliku autotööstuse šedöövreid mis oma välimuselt justkui 50-ndatest aastatest pärit. Aga auto põhiülesannet –edasi viia –tundusid nad täitvat. Ja siis päris äkki, justkui öine külaline, saabusid Tatra mäed ja elu läks kohe õige lõbusaks. Päris hea tee ja mäkke sõites kurvid ning sama alla sõites. Kummid said kohe peaaegu äärest ääreni ärakallutatud. Vahepealse pausi ajal oli hea jälgida kuidas päevinäinud Tatra metsaveokid ja rekkad venitasid sama mäge lausa esimese käiguga minna. Vaadates jäi selline mulje, et ega see lõplik seiskumine kaugel ka nüüd ei olnud. Mägede poegade jaoks ilmselt igapäevane vaatepilt kuid lauana tasase maa pealt tulnule päris eksootiline. Sai ka võrreldud, et kuidas sama mäe peal käitub selline uuepoolne Scania. Algus oli paljulubav kuid natuke hiljem sama jorin esimese käiguga. Ehk see Tatra polegi siis nii vilets masin kui esimese hooga võiks arvata. Slovakkias sai sõidetud enamuses mööda väiksemaid teid ja päris hinge tegi soojaks kui kusagil külas oli näha veel rahvariideid kandvaid inimesi. Ka tundus selliste tsiklite saabumine külla paraja sündmusena sest pikalt vaadati järgi ja kohati lausa tuldi aiaväravale uudistama, et mis imemasinad need sõidavad mööda. Siiani olid vastusõitvad tsiklid kaunis suurteks haruldusteks. Tatra mäed veel jätkusid kui ühes kohas lõunastades jäi silma selline teadete tahvel milline tutvustas kohalikke vaatamisväärsusi. Meie tähelepanu köitis kohanimi Lietava. Nuh, et justkui Lietuva mis leedukate enda keeles ju Leedut tähendab. Otsustasime seal ära käia. Peale mõningast konsulteerimist maanteede kaardiga asusimegi teele. Ära sai keeratud siiski üks tee varem kui vaja ning endalegi ootamatult olime ühe Slovaki küla lõpus. Ilus küla oli, ümberringi mäed. Kuna inimesed hakkasid kogunema siis mõtlesime teed küsida. Vanapapi kes asus kõige lähemal väitis, et tema tunneb imehästi vene keelt ja nii me siis vestlesimegi, tema puhtas slovaki keeles ja mina sama puhtas vene keeles. Tundus, et tema sai paremini aru sest käega viitas ta kuhugi küla lõpust veel kaugemale. Asja lahendas üks nii 30-ndates naisterahvas kes jalgsi tuli meile näitama kus asub see Lietava. Selline normaalsem vihmast ärauhutud kruusateega tõus viimase küla maja  taha. Ja sealt edasi tõus mis samas suurusjärgus meie Munamäega. Teeks olid rohu sisse sõidetud kaks jälge. Keset mäge hargnesid jäljed kaheks. Raitz sõitis ees ja otsustas mäe ära vallutada. Ei pääsenud ka mina kuhugi vaatamata sellele, et hinge puges väga suur kahtlus. Loomulikult pöörasime keset mäge valedele radadele. Raitz’il õnnestus peale mõningast rohu peal kummi põletamist saada õigetele jälgedele, kuid mina jäin kahe jälje vahel toppama ja jalga maha pannes selgus, et jala all on suurem lohk. Ja siis see juhtuski. Müraki koos rattaga küljeli ja sedasi, et mäe languse tõttu tsikkel peaaegu rattad taeva poole. veidi aega kaalus rooli otsa peal kuid siis otsustas tsikkel siiski tagasi langeda. Tegelikult tulid esile me rataste iseloomud. Kui Raitz’i CBR otsustas olukorraga leppida ja endurot mängida, siis Jaxx’i oma näitas iseloomu ja viskas ennast keset mäge külili, et natuke jonnida.

Päris ehmatav oli mõelda, et mis oleks saanud kui tsikkel mäest alla rullima oleks hakanud. Mina seal esimese salto maandumise kohas seljali siplemas. proovisin üksi üles tõsta kuid kus sa nüüd…. tsikkel ise raske ja matkavarustust hea hulk veel peal. Ja nii siis pidi Raitz peale oma tsikliga mäe laele sõitmist jalgsi alla laskuma ja siis uuesti üles. Õnneks midagi katki ei läinud ja mäelt teisele poole viis juba märgatavalt laugem nõlv. Lõpuks nägime siis selle Lietava lossi varemed ära ka. Laskumisel jäi ta nii kilomeetri ja veel ühe mäe taha. Sinna siis jäi teine sõidu alguses antud lubadus, et kruusateed pidi ei sõida. Sai sõidetud lausa ilma teeta kohas. (tegelikult ikkagi kruusa seal polnud, seega võibolla jäi kokkulepe jõusse).

Slovakkias sai veel ööbitud ühes suuremas hotellis mis veel oma asjaajamiselt ja väljanägemiselt suuresti kommunismi ehitamise aegadest. Ei baari, ega restorani ja seetõttu ka polnud hommikusööki. Kuid tsiklid said hotelli garaasi ja voodid olid täitsa olemas. Hind muidugi oludele vastav aga meie eesmärki pesta ja puhata täitis suurepäraselt. Hommikul võtsime suuna mööda eriliselt väikseid teid ja risti mägesid Ungarile ja Egeri linnale. Ma ei saa aru, miks inimesed Tatratest nii halvasti räägivad, et igav ja mõttetu. Väga tore oli ja ilus ka. Autoga vist sinna siiski eriti ei kipuks. Mõningane seiklus Ungari piiriääres, viitadega polnud seal just laiutatud ja suutsime siiski piiripunkti ülesse leida. Just see hetk, kui punktis olime tuli selline padukas et ..... Igatahes sammusin piirivalvuri juurde ja küsisin, et kas me võime seal katuse alla seni oodata, kuni vihm järgi jääb. Neil polnud midagi selle vastu, olid lahkelt nõus. Nii me siis sirutasime konte ja uurisime kaarti, umbes poole tunniga muutus olukord selliseks, et päike hakkas piiluma meie alustasime Ungari vallutust. Eger valmistas mõningase pettumuse sest nimi “Ungari veinipealinn” ei ole kohe mitte millegagi õigustatud. Vähemalt turistide eest varjavad nad oma veinisaladusi kiivalt. Silma ei hakanud mitte ühtegi kohta kus oleks seda peale kaupluste alkoholi osakondade ka osta saanud. Ehmatas pisut Ungari kohalik valuuta. Ühes kaubanduskeskuses hinda mis oleks olnud kolmekohaline number eriti ei olnudki. Silma jäi, et käimas oli miskine loterii ja peaauhinnaks olnud väike Opel maksis kaks ja pool miljonit. Silma torkas ka Ungari kiirteede hea seisukord ja organiseeritus. Kõikjal sildid, et kontrollitakse kiirtee kleepse. Noh kama, meil neid polnud ja kiusatust osta ka mitte. (Teisel päeval me selle siiski ostsime, oli 1600 kohalikku raha, aga neid kleepse meil küll keegi ei kontrollinud). Peagi saabus hämarus ning päris rõõmus oli sõita mööda pimeneva Budapesti tänavaid. ööbima saime väljaspool Budapesti. Silma hakkas seaduspära, et 10 viita on väga hästi paigaldatud ja just siis kui kaotad valvsuse on 11 nes jäetud paigaldamata. Ööbisime Martoni linnas samanimelises hotellis. Jällegi tsiklid väravaga suletud territooriumile ja otsustasime, et kui me juba Ungaris siis lihtsalt peab ka veini maitsma. Päris hea vein oli ja ka päris hea hind. Hommikul siis peale väljasõitu peagi hakkas vihma sadama mis alul ka sedasi kohati vähemaks jäi kuid siis hakkas kallama kui ämbri servast. Nii nägime Balatoni järve paduvihmas ja mingit suvitamise soovi meil ei tekkinud. Vihma jätkus kuni Sloveeniani. Tegime sellise kõrvalepõike, et kuna Horvaatia algas sealtsamast siis käisime sellise 50 km ringi ka Horvaatias. Ning tagasi Sloveeniasse. Sloveenia kiirteel sõites me rikkusime natuke ka sõidu alustamisel antud kolmanda lubaduse, et kiirust suuremalt ei ületa. Kiirteel kippus kiirus olema stabiilselt kuni 170 km/h. Sedasi sõita võimaldas korralik tee ja väga viisakad kaasliiklejad. Muidugi olid ka tõkkepuuga maksupunktid ja üsna vinged tunnelid läbi mägede. Maks siiski inimlik, piirdudes paari euroga korra kohta. Sloveenia on maa kus tundub, et kõik oskavad inglise keelt. Seda nii tänaval kui ka hotellides. Vaatamata kõigele olime saanud sellel päeval päris märjaks. Isegi nii märjaks, et märjaks sai ka mu rahakott mis oli jope põuetaskus. Viiekümne eurone värvus Balatoni äärsest vihmast päris rahakoti värvi ja sellega polnudki muud teha kui Eestisse tagasi tuua ja siin vahetada ringi. Üllatav oli Sloveenia pealinna Ljubljana väiksus. Meile jäi mulje, et suuruselt on ta midagi sarnast Tartuga. Seetõttu polnud ka hotellide valik kuigi suur ja ööbisime hotellis mis oli reisu kõige kallim. (Siin mängis ka rolli hiline kellaaeg ja me suur soov pesta ning puhkama minna, pealegi oli soov valges natuke linna vaadata, mis välistas mõtte kuskile eemale sõita). Turvalisusega tundus seal linnas igatahes kõik korras olema, sest hotellist öeldi, et jätke rattad muretult ukse taha, et siin keegi ei puutu, nii jäid asjad rattale laokile ja ise puhkama. Hommikul oli kõik kenasti alles ja suundusime linnaringile. Kesklinna iseloomustaks sõnadega: väike, sõbralik, ilus ja sümpaatne. Linnas tiirutatud, asusime uurima kuidas nende kuulsatesse koobastesse pääseb, kuna nime hääldamisest ma loobusin kohe algul. Abivalmis administraator otsis kapist kaardi joonistas sinna pliiatsiga ringe ja lõpetuseks joonistas veel teekonna, mis on parim linnast õigele teele jõudmiseks. Super, mulle selle riigi sõbralikkus meeldib.

Kaart näpus ratastele ja piiri ning koobaste poole teele. Enne piiri on linn millel nimeks Divac ja seal läheduses üks vaatamisväärsus mida soovitaks kõigile kes sinnakanti sattub. Pikad maaalused koopad ja Euroopa kõige suurem maaalune jõe kanjon. Ekskursioonid algavad kellaajaliselt ja et ei läheks paaritunniseks ootamiseks oleks vaja sinna saabumine ekskursiooni aegadega kooskõlastada. Sloveenia jättis meile nn. Endistest sots. maadest kõige parema mulje. Ja siis tuligi Itaalia. Itaalia piirivalvur vaatas korraks ainult Raitz'i ID kaarti ja minu käest ei tahtnud midagi näha. Kui siiani oli mootorrattas suhteliselt haruldane siis Itaalias liikleb vist pool rahvast kaherattalistega. Arutu hulk rollereid ja väga palju tsikleid. Üllatas ehk see, et tänavapildis polnudki ülekaalus itaalia tsiklid vaid hoopis jaapanlased. Väga üllatavad oli kaupluste ja ametiasutuste lahtioleku ajad. Näiteks panka seda õnnetut 50 eurost vahetama ei õnnestunudki minna sest lahtioleku ajad olid midagi sarnast, et hommikul tund avatud siis lõuna paiku ka pool tundi ja õhtul ka ehk selline kolmveerandtunnike. Seekord vaatasime ööbimise koha juba valges välja ja sattusime Triestest tsipa maad eemalolevasse kämpingusse. Kuigi hind polnudki väga odav (noh, tegemist oli siiski 4* campaga ja Aadria merega telgi ukse ees, seega need 34 eurot kahe peale ei tundunud röövimisena). Loodud olid kõik mugavused. Igale telkimise platsile oli ehitatud elektri võtmise võimalus ja veevõtukoht, samas läheduses olid duširuumid ja ka nõude pesemise kohad. Kämpingu territooriumil oli ka pizzakoht ja baar. Randa oli võimalik sõita sellise masinaga mis tegelikult justkui auto aga väljanägemiselt rong. Vagun taga ja puha. Klintidele hinna sees. Tore oli vaadata lähedalasuva saksa vanapaari imestunud pilke kui me hakkasime oma laagrit üles seadma. Paistis, et nuh, nii tsiklite suhtelise kompaktsuse juures pani neid imestama see, et meil oli kaasas kõik vajalik. Nii magamistuba kui ka köök. Kaasaarvatud istumiseks sellised kolme jalaga kokkukäivad taburetid. Ja hommikul siis käisimegi ka Aadria mere ääres sest õhtul jäime hiljaks ja see rong lõpetas oma liiklemise. Päikest võib valge naha ja heledama peaga põhjamaalane seal võtta nii 10-15 minutit. Praktiliselt kohe peale särgi mahavõtmist on tunda kuidas algas päevitamine. Mina võtsin kokku päikest umbes 20 minutit ja veel Austriaski olles andis see tunda. Vesi ei olnudki nii soe kui oleks arvanud. Ehk nii 15-16 kraadi oli ära. Raitz jättis ujumise vahele aga mina sundisin ennast vees ära käima. Peale seda laagri kokkupakkimine ning teele Austria poole. Itaalia kiirtee on tase, mitte et nad nii head oleksid, aga liiklemiskiirused.... Üsna rahulikult sai mitu kilomeetrit sõidetud koos kohalikega, spidomeeter näitamas 210. Maksustamine vastavalt läbitud kilomeetritele ja hind soolasem kui Sloveenias. Tundus, et need mäed saabuvad sedasi ilma suurema ettehoiatuseta. Ükskord lihtsalt näed, et ees on suured mäed ja suhteliselt tasane maa läheb üle mägiseks. samuti saabusid ka Alpid. Ja koos Alpidega ka rohked tunnelid ning kurviline tee. Siht Grossglockneri mäe suunas. Ja jälle sai kummid peaaegu äärest ääreni ärakallutatud. Õhtuks saabusime väikelinna nimega Heiligeblut. Peale mõningast ööbimisekoha otsinguid otsustasime ööbida nelja tärni hotellis. Hotellis saun ja bassein, mida sai siis ka kasutatud. Hind umbes sama kui ööbimine Ljubljana kesklinnas. Tegelikult oleks saanud ka paarkümmend eurot odavamalt ööbida seal, aga hinna ja kvaliteedi suhe oli siiski selles hotellis vaieldamatult parim. Õhtul tegime ka tiiru niiöelda väiksematel teedel. Kohati on tee nii kitsas, et läbida saab selle ainult üks auto. Kuid iga paarisaja meetri järgi on ehitatud sellised möödalaskmise kohad. Juba õhtul me märkasime, et sellest linnast edasi viib tasuline tee mis maksis ehmatavad 17 eurot. Kuid mis oli maksmist väärt (ja ega tegelikult valikut polnud ka). Sõit mööda kõrg-alpide teed on päris terav elamus. Kui kohe tee kõrval on vabalangemist nii 300 või isegi rohkema meetri jagu ning tee ääres on ainult sellised  20 cm kõrgused postikesed, siis kohati tuleb kõhedus põue. Väga huvitav on tõus Edelweiss mäe tippu. Peaaegu 2600 m kõrgusel on kohe väga tuntavasti karburaatoriga mootor nõrgem kui muidu. Huvitav palju 135 hj-st alles võis olla? Igatahes piisavalt, kui võrrelda sellega, et ka pisemad ratatad olid ilmselt midagi võimsuses kaotanud ja ei tahtnud mitte just kõige vilkamalt mäge vallutada. Kohustuslikud lume pildid ja Jaxxi lumepalliga viskamine, mille ma siiski me kaaluvahet arvestades sihilikult mööda viskasin. Oli ikka ilus küll, kellele mäed ja kõverad teed meeldivad, siis see on koht, kust tuleb läbi põigata. Õhtuks jõudsime Viini ja jätsime selleks korraks alpidega jumala. Üsna ootamatult lõppesid nad tegelikult otsa.

Esialgu üsna heana tundunud plaan, et vaatame linnaservas, kuskil metroo ligiduses ühe odava ööbimise läks luhta, kuna selgus, et vabu kohti kuskil pole. Lõpuks taipas üks tegelane me rumalate nägude peale meile seletada, Viini kevadmaraton on homme. Noh oli siiski variant 100 eurot nägu ööbida, aga see ei olnud mitte see, mida meie otsisime, seega korraldasime suure öise seikluse Viini linnas. Kahel korral tunnistasin Jaxxile, et mul pole aimugi, kus me oleme. Tiir vanalinnas, kohati tundus kahtlane, kas seal ikka tegelikult ka liigelda tohib. Ühesõnaga idee terve päev Viinis veeta ja kuulsat linna nautida muutus hoopis öiseks linnaekskursiooniks, mis iseenesest ka üldse paha polnud. Siinkohal langes mu arvamus sportlastest mitu palli, kuna tänu nendele meil nii läks. Otsustasime jätkata sõitu Tšehhi poole. Oli juba väga öö kui jõudsime ühte väga huvitavasse kohta. Austria-Tšhehhi piiride vahel niiöelda eikellegimaal on midagi Las Vegase taolist. Suuremat sorti mängupõrgu ning muudki veel. Tax-Free kauplused ning lõbumajad. Siltidelt võis lugeda, et lõbumaja külastus maksab 39 eurot. Hiljem Tšehhis jäi taolisi silte silma õige ohtrasti millest võib järeldada, et seal on prostitutsioon legaliseeritud. Ööbimine sellises kohas ei olnudki väga kallis. Ja alles hommikul siis sattusime Tšehhisse. Peagi olime mööda kõrvalteid liigeldes Prahas. Kõrvalteed selle tõttu, et need suuremad tundusid igavad ja autosid täis. Ja seal sama asi kui Viinis. seoses algava maratonijooksuga kõik hotellid pungil täis. Otsingute käigus jäi silma üks kämpingu silt mis küll päris äärelinnas kuid siiski Praha piiride sees. Seal me siis ööbisimegi kaks ööd. Väga kenad inimesed peavad seda kämpingut. Kui venekeele oskust oli siiani küll ainult kinnitatud siis sealne abijuhataja tõesti ka rääkis vene keelt. Ja inglise keelt ka. Kesklinna sai kui esmalt sõita kaks peatust bussiga ja sealt edasi metrooga. Vaatasime päris põhjalikult vanalinna ja külastasime ka seda nn. Schvejki kõrtsu “Hostinec U Kalichii”. Seal kohe sisenedes kelner, kes näitas kuhu istuda hakkas meiega osaliselt soome keeles rääkima. Küsimusele, et kust ta siis ära arvas, et me sealt kandis sest eksimus polnudki ju suur, vastas ta, et ta tundis alkoholi lõhna. Vaat siis mille järgi tuntakse soomlasi. Aga meie olime enne sinna saabumist ka proovinud õlut mis peremehe kinnituse järgi olevat tšehhi parim ning kannab nime Pilsner Urquell. Olgu siin mainitud, et pidi ikka kelneril alkomeeter ninas olema, sest me jõime umbes pool tundi tagasi kahe peale ühe 0,5 l õlle. See pani mind mõtlema, et väide, et üks hele õlu organismist nii ca 20 min lahkub on jama, kuna 0,25 polnud poole tunniga kuhugi läinud. Pandi meid siis istuma ja ette toodi ikka väga suured kannud õlut ning soomekeelne menüü. Vaadates hindasid sai menüü esialgu tagasi antud sest hinnad tundusid olevat kõrged. Kuid vaadates seda kannu suurust otsustasime siiski ka süüa. Küsisime siis menüüd tagasi. Kelneri küsimuse peale, et kas toon selle soomekeelse menüü me täpsustasime, et  kuigi me eestlased siis mõistame ka seda keelt piisavalt. Ja siis ütles kelner, et: ”no problems” ja tõi meile eestikeelse menüü. Me olime selle žesti peale ikka päris üllatunud.

Omaette seiklus oli see, kuidas me Supermarketit otsisime. Loogika ütles, et kesklinnas neid olla ei saa, sest seal puha vanad hooned ju, seega vaja äärelinna minna. Mõeldud tehtud. Metrooga 4 peatust äärelinna suunas ja hops maapeale, et kuhu siis veel teha poodi, kui mitte metroo juurde. Ainult et ikka oli vanalinn... Järgmised 3 peatust, nii paneelmajad paistavad, aga poodi polnud. Sõitsime siis pisut tagas ja Jaxxil kuldne idee, et sõidame parem trammiga ja vaatame aknast, kui Supermarket paistab, siis hops välja ja shoppama. Ise veel koputasime omale otsaette, kuidas me varem selle peale ei tulnud. Esimese trammi peale ja teele. Umbes 20 min pärast olime üsna nõutute nägudega, aga ikka midagi polnud. Nii sai tund täis, meie piletid otsa, aga Supermarketit ei paistnud kuskil. Seega kõik head ideed pole alati head. Sõitsime siis metrooga pettunult sinna kanti, kus eelmine päev ratastega seigeldes olime poe silti näinud, ise veendunud, et kõik need miljonid inimesed lihtsalt peavad kuskilt süüa ostma. Lõpuks me midagi ju leidsime ka, aga seegi oli selline säästumarketi moodi. Tundub, et neile inimestele ei meeldi eriti Supermarketid ja oma ostud tehakse väikestest poekestest, mida on kõikjal.

Kui me Ljubljanas hotellist lahkudes kohtasime juhuslikult kahte eestlast kes olid sinna saabunud konverentsile siis Prahas oli meil peaaegu planeeritud kohtumine Tarmo ja Gailaga. Küll tahaks, et ka Tallinnas päris kesklinnas õllekas maksaks 0,5 l kann 14 eesti krooni nii nagu ta seal maksis. Lobisesime sellest, mida nägime, mis meeldis ja mis mitte. Järgmine hommik siis startisimegi Poola suunas. Enne veel käisime kohaliku Hiinlase käest kohalikku õlut ja veini varumas. Pood sama suur nagu mõne magamistuba, aga kõik vajalik olemas. Ja milline teenindus, arvestades asjaolu, et keegi kellestki sõnagi aru ei saanud.

Kiiret polnud ja valitud sai jälle väiksemaid teid ja natuke kummaline trajektoor võibolla. Natuke nõmedat tee remonti, aga selle eest väga kõverad teed ja omas ajas elavad mägikülad. Piiri läheduses juba Poolas olles otsustasime, et vaja süüa. Ning märganud ühte grillbaari keerasimegi sisse. Ei osatud seal ei vene ega inglise keelt ja ka saksa keelega oli meil mõlemal viletsasti. Sai siis räägitud rahvusvahelises keeles, et “nämm-nämm” ja meist saadigi aru. Ja isegi maksta sai Tšehhi kroonides, kuigi päris viletsa kursiga. (Põhjus selles, et neid jäi meil järgi ja edaspidi poleks nendega midagi teha olnud, sest Zlotte meil hetkel polnud ja eurosid tahtsime ööbimise jaoks hoida). Ööbimine Wloclavi lähedas motellis oli odav. Kuid meelde jäi see koht sellega, et noor tüdruk registratuurist sai vene keelest aru. Tsiklid jällegi motelli garaasis nii, et ööbimine muretu. (Kahepeale maksime garaasi boksi eest umbes 25 eeku). Hommikul arvasime, et nuh mis siit nii väga Eestisse enam visata, sõidame pisut kauem ja olemegi kohal. Aga Eestisse oli 22 tundi sõitu ja 1200 km. Varssav oli seekord üks suur ummik, nii enne kui pärast linnapiiri. Üllatuslikult valesti ei suutnudki sellel korral keerata. Päevalges jõudsime Leedu piirile ja millegi pärast tundus hea mõte olema jutiga koju sõita. Tegime vähe pikema pausi Kaunase kandis. Meisterdasime süüa ja sirutasime konte. Leedu oli täis patrulle, kes siiski kahest mootorratturist ei huvitunud ja ega me midagi väga paha ei teinud ka tegelikult. Kiirus seal 10-20 üle lubatu. Kuna teed olid üsna tühjad, siis sõitsime kõrvuti täistuledega ja selliselt tekitatud valgusvihk oleks ilmselt nii mõnegi rekkamehe kadestama pannud.

Tundus igatahes, et keegi oli vahepeal Eesti kaugemale nihutanud ja üsna tõsine tüdimus hakkas tekkima. Eesti piirivalvurid siis jälle üle hulga aja küsisid ratta dokumente ka näha. Euroopas piirduti ID kaardi ja numbri vaatamisega. Pärnu-Rakvere maanteel tahtis silm vägisi kinni vajuda. Endalegi ootamatult olime üllatunud selle maantee halvast seisukorrast sest kogu aeg raputas. Ainus mõte oli, et see on maailma kõige halvem tee. Selle kõrval tundusid isegi Poola teed normaalsed. Tagantjärele mõeldes polnudki Poola teedel väga viga. Kuigi seal tihti on tee remont ja suisa sedasi 20-30 km lõikudena. Kohati on remondi tõttu tee väga vilets või siis pole teed üldse ja iga 5 km tagant on foor, milles põleb punane tuli. Kuid muidu on teed päris talutavad.

Kokku kogunes 5800 km, rattad pidasid ennast suurepäraselt üleval. Jaxxi oma otsustas siiski natuke õli kulutada, terve liitri kohe, Raitz’i oma aga ei võtnud selle ajaga mitte millimeetritki.

Järgneva paari päevaga suutsime ka suurema reisiväsimuse välja puhata.

Reisi võtsime kokku sõnadega, et ise oleme rahul, sellised algajad matkasellid nagu me olime.